Muusikateraapiast psühhoteraapias

Muusikateraapia protsess annab inimesele võimaluse kuulata ja avastada ennast muusika kaudu. Kliinilised kogemused on näidanud, et muusika kutsub esile emotsionaalseid reaktsioone, mis võivad hõlmata väga laia skaalat – puhtast rõõmust ja elevusest sügava kurbuse ja hirmuni. Muusika poolt esile kutsutavaid reaktsioone kasutatakse teraapias selleks, et haarata klient aktiivsesse emotsionaalsesse ja kognitiivsesse protsessi, mis on suunatud terapeutiliste eesmärkide saavutamiseks. Psühhofüsioloogilised reaktsioonid muusikale on individuaalsed, sõltudes nii muusikalise stiimuli karakteristikutest kui iga inimese puhul unikaalsetest muusika poolt esile kutsutavatest assotsiatsioonidest.

Psühhoteraapias kasutatakse muusikat edukalt meeleolude, tunnete esilekutsumiseks, nende mõistmiseks ja vajadusel ka muutmiseks, sotsiaalse interaktsiooni hõlbustamiseks ja uute sotsiaalsete oskuste omandamiseks, eneseteadvuse suurendamiseks ja enesehinnangu parandamiseks, kognitiivse korrastatuse soodustamiseks, ängistuse vähendamiseks ning tajuprotsesside ja motoorsete tegevuste stimuleerimiseks (Thaut, Smeltekop 2005). Lisaks saab psühhiaatriapatsientide muusikateraapias eesmärgistada näiteks taluvuse ja sallivuse lisamise iseenda ja teiste suhtes või oskuste arendamise, mille abil oleks võimalik toime tulla intensiivsete tunnetega ka tavaelus (Priestley 1975).

Muusikateraapia pakub võimaluse tunnete vabastamiseks turvalises keskkonnas koos terapeudiga, kes kogub ja peegeldab neid ning suunab vastavalt teraapia eesmärkidele. Muusikateraapias ei rõhutata kliendi haigust või nõrkusi, vaid võimaldatakse tal taasavastada oma mänguline, loominguline külg ning keskendutakse selles avanevatele potentsiaalidele (Jensen 1999). Kogemused näitavad, et muusikateraapia kontekstis on kergem saavutada positiivne, usalduslik teraapiaatmosfäär võrreldes traditsioonilise verbaalse psühhoteraapiaga, mis tagab ka patsientide kõrgema motivatsiooni ravi suhtes.

Kui muusikateraapiat pakutakse kliinilises kontekstis, siis sageli ei ole see nende patsientide jaoks siiski ainuke ravimeetod. Patsiendid saavad enamasti ka medikamentoosset ravi, lisanduda võivad teised psühhoteraapia vormid. Töötatakse sageli ühtse meeskonnana – näiteks psühhiaater, tegelusterapeut ja muusikaterapeut tegutsevad töögrupina, pidades silmas patsiendi üldist arengut ning viies protsessi edasi lähtudes kogu olemasolevast informatsioonist patsiendi kohta.

Muusikateraapias kui psühhoteraapia valdkonnas ei toetuta ilmtingimata üksnes psühhoanalüüsist pärit tõekspidamistele, et mõista teraapia fenomeni, kuid psühhodünaamiline lähenemine on psühhoteraapia kontekstis rakendatava muusikateraapia puhul siiski valdav. Psühhodünaamiline orientatsioon loob aluse teraapiakeskkonnale, kus alateadlikud fantaasiad ja interaktsioonilised mudelid saab teha kuuldavaks.

1. Muusika ja alateadvus

Muusikal on võime tungida sügavamale inimhinge kui verbaalne kõne. Psühhoteraapia kontekstis annab muusika suurepärase võimaluse läbi muudetud teadvuse seisundite avada teid, mille kaudu pääseb nende kliendi sisemusse peidetud alateadlike materjalide juurde, millele on raske leida verbaalset väljendust (Wilson 2005).

Tart (1972) defineerib muudetud teadvuse seisundeid (altered states of consciousness) kui niisuguseid kvalitatiivseid muudatusi vaimse funktsioneerimise üldistes mustrites, mis võimaldavad kogeda oma teadvuse funktsioneerimist radikaalselt erinevana tavalisest. Inimest muudetud teadvuse seisundisse viia ning tema alateadvuseni jõuda on võimalik nii muusikat kuulates kui musitseerides (näit. Priestley 1994; Bonny 1975; Bossinger & Hess 1993 jpt). Fachner (2006) määratleb 3 peamist muusika kasutusviisi alateadlike protsesside käivitamiseks: 1) juhitud kujutlused muusikat kuulates; 2) hääle või instrumentide abil transiseisundisse viimine retseptiivses ja/või aktiivses vormis; 3) hüpnoositehnikate kombineerimine muusikaga.

Individuaalselt erinev hüpnotiseeritavuse tase on faktoriks, mis määrab ära alateadvusliku seisundi kvaliteedi ja sügavuse. Muusikat võib siin kasutada ühelt poolt konteksti loova faktorina, aidates keskenduda lõdvestusele ning lülitada välja ümbritsevad stiimulid (Fachner 2006). Teisalt toimib muusika kujutluslike protsesside käivitajana, aktiveerides alateadvuse ning saades kontakti sügavate kogemustega, millede teadvustamine ning läbitöötamine on teraapias edenemise eelduseks. Perspektiivil enesest, mis muudetud teadvuse seisundis kogetu pinnaletoomisel, läbitöötamisel ja teadvustamisel võib muutuda, on potentsiaal avardada teadvust kõrgemale igapäevasest teadvuse tasemest ning käivitada parandavad protsessid.

Muusikateraapia käigus esile tulnud kujutluste ja kogemuste interpreteerimiseks kasutatakse enamasti psühhoanalüütilisi selgitusi, tuginedes peamiselt Jungi analüütilisele psühholoogiale, Grofi perinataalsele maatriksile ja Wilberi integraalsele psühholoogiale (Fachner 2006).

2. Ülekanne ja vastuülekanne muusikateraapia kontekstis

Ülekande fenomen tuleb esile kõikjal, kus tegemist on inimsuhetega. Ülekande all mõistetakse sellist reageerimist käesoleva hetke objektidele ja olukordadele, nagu oleksid need isiku varasemasse ellu kuulunud objektid ja olukorrad (Tähkä 1999).

Muusikateraapia protsessi teeb võrreldes verbaalse psühhoteraapiaga unikaalseks võimalus projektsioone suunata lisaks terapeudile ka muusikasse. Ülekanded muusikasse on verbaalse väljendusega võrreldes turvalisemad ning nii musitseerimine kui aktiivne muusika kuulamine soodustavad ülekandeilmingute esiletulekut (Priestley 1994; Summer 1998).

Ülekanded on muusikateraapias olulised nii verbaalsetes kui muusikalistes väljendustes, mõistmaks terapeutilist protsessi. Seetõttu peab terapeut olema teadlik emotsioonidest, mida klient talle kas muusikaliselt või verbaalselt projitseerib ning seda teadmist ja kogemust eesmärgipäraselt kasutama, kas siis kogudes, hoides neid või vajadusel neid kliendile tagasi peegeldades (Wigram et al 2002). Ülekandeilmingute tuvastamiseks ja mõistmiseks peab muusikaterapeut kasutama nn vabalt voolavat teadvust, aktiivset kuulamist ning ka spontaanselt esile tulnud terapeudis kliendi poolt tekitatud emotsioone. Oluliseks saab vastuülekanne, mis võimaldab terapeudil olla „näitleja kliendi laval“, kogeda ja mõista kliendi ülekande sisu ja võimalikku tähendust.

3. Aktiivne (musitseerimisel põhinev) muusikateraapia psühhoteraapias

Üks laiemalt kasutatavaid, tänapäevase muusikateraapia pioneeri Mary Priestley poolt välja töötatud aktiivse muusikateraapia meetodeid on Analüütiline Muusikateraapia (Analytical Music Therapy, AMT). Priestley on andnud väga olulise panuse muusikateraapia arengusse. Tema kirjutised on formeerinud tugeva silla psühhoanalüütiliste teooriate (Freud, Jung, Klein) ja muusikateraapia vahele. Priestley avas teed muusikalise improvisatsiooni käigus ilmnevate alateadlike protsesside tõlgendamiseks, mis on mõjutanud muusikaterapeute üle kogu maailma, kas nad siis lähtuvad oma töös otseselt AMT-i põhimõtetest või mitte (Hadley 2001).

Analüütiline Muusikateraapia põhineb kliendi ja terapeudi poolt improviseeritud muusika sümbolilisel kasutamisel – improvisatsioon kui emotsioonide, meeleolude ja sisemiste seoste sümboliline väljendus. See on loov töövõte, mis aitab kliendi sisemaailma avada nii, et oleks võimalik kindlustada tee edasiseks kasvamiseks ja arenguks ning tagada sügavam enesemõistmine (Priestley 1994).

AMT peamiseks eesmärgiks on pakkuda kliendile läbi improvisatsiooniliste tegevuste korrektiivseid emotsionaalseid kogemusi ning luua uusi emotsionaalseid võimalusi, muutes väljakujunenud stampreaktsioone teatud elusituatsioonides. Teraapiaprotsessis luuakse turvaline atmosfäär nende tunnete väljendamiseks, mis lubavad väljakujunenud kaitsetel vähehaaval lahustuda, teadvustades ja nimetades neid, seejärel need vabastades ning asendades need tervemate, sobivamate reaktsioonidega. Kliendi ülekanded, projektsioonid, teised kaitsed ning lahendamata emotsionaalne materjal identifitseeritakse ja tuuakse teadvusesse, mis aitab kliendil mõista, miks ta reageerib ühel või teisel viisil. Muusika on sillaks inimese sisemise ja välise maailma, alateadvuse ja teadvuse vahel. Muusika saab kontakti alateadvuslike tunnetega ning on stiimuliks mälestuste ja kujutluste esiletulekul.

Klient võib kasutada improvisatsioonis erinevaid pille, olles need siis ise valinud või on need terapeudi poolt soovitatud. Terapeudi instrumendiks antud meetodi puhul on tavaliselt klaver, võimaldades protsessi piisavalt hästi kontrollida läbi harmoonia ja helitugevuse. Musitseeritakse duetina. Terapeudil on improvisatsiooniprotsessis kaks põhifunktsiooni: ta on kliendi emotsioonide jaoks „konteiner“, võttes need vastu, toetades ja peegeldades neid; samas peab terapeut suutma panna tähele kliendi sisemist häält, impulsse tema alateadvusest, kasutades vastuülekannet ning vajadusel need tunded muusikaliselt taastootma. Vastuülekanne on AMT-is väga oluline terapeudi töövahend, võimaldades avada kliendi peidetud emotsioone.

Improvisatsioonid on sageli ettearvamatud. Võib juhtuda, et klient alustab musitseerimist küll täie teadlikkusega sellest, mida ta hakkab väljendama, kuid muusika võib üllatada ja improvisatsiooni käigus muutuda, kusjuures see muutus ise võib olla parandavaks kogemuseks.

Üks oluline AMT rakendus on võimalus väljendada seni allasurutud agressiivseid ning auto-agressiivseid tendentse nn sotsiaalselt aktsepteeritavas vormis. Protsess vabastab kliendi võimalikust süütundest, mis võib tekkida nende impulsside verbaalsel väljendamisel. Priestley peab õigeks jätta need mõtted hoopis sõnastamata ning väljendada neid üksnes muusikaliselt. AMT protsess annab võimaluse agressiivse energia suunamiseks väärtustatud elu eesmärkide poole liikumisel.

Juhtumikirjeldus

30-aastase naiskooliõpetaja diagnoosiks oli bipolaarne meeleoluhäire. Sageli elas ta läbi depersonalisatsioonihooge ning selleks, et veenduda reaalsuse olemasolus, lõikus ta mitmel korral oma randmeid. Ta väitis, et tema ja teiste inimeste vahel, nii ka tema ja ta abikaasa vahel on barjäär, mida ta kirjeldas kui paksu klaastahvlit.

AMT käigus mängiti antud patsiendiga improvisatsiooni teemal „Barjääride purustamine“. Kogu vägivald, mille ta oli varasemalt enda suunas pööranud, valati seeläbi muusikasse. Patsient mängis ksülofonil nii tugevalt, et klahvid tulid korpuse küljest lahti ning patsient pildus need raevukalt mööda teraapiaruumi laiali. Suures ägedusehoos tagus ta taldrikut, võttis selle statiivilt maha ja hämmastava jõuga painutas selle sombreerokübara kujuliseks. Pärast seda kõike lõpetas ka terapeut klaveril patsiendi toetamise fortissimos ning mõnda aega istuti vaikuses. Mõned minutid hiljem hakkas patsient instrumendiklahve kokku korjama, terapeut ühines temaga. (Muuhulgas asendas patsient hiljem rikutud taldriku uuega). See oli infantiilse viha purskumine. Terapeut oma vaikiva aktsepteeriva vastusega sellele andis mõista, et patsient suudab niisuguseid tundeid valitseda ja nendega toime tulla ilma, et sellele järgneks midagi katastroofilist.

Sellele arusaamisele jõudmine oli pöördepunktiks patsiendi endale suunatud agressioonis, mis transformeerus eesmärgi otsimiseks. Ta suutis ajapikku üha tulemuslikumalt ennast elus kehtestada. Patsient otsustas oma karile jooksnud abielu lahutada ning lõi endale rahuldustpakkuva sotsiaalse elu. Muusikaline kohtumine AMT kontekstis toimus patsiendi elus hetkel, mil ta testis, kas on turvaline välja elada endas peituvat kasutamata energiat, mis oli suunatud tema enda vastu. AMT kogemus tähistas selle suuna muutust (Priestley 1994).

Analüütilist Muusikateraapiat kasutatakse peamiselt töös psühhiaatriliste klientidega, kuid meetod leiab rakendust ka preventiivses muusikateraapias.

4. Retseptiivne (kuulamisel põhinev) muusikateraapia psühhoteraapias

Retseptiivse muusikateraapia alustalaks on rahvusvaheliselt tunnustatuim ning enamkasutatud muusika kuulamisel põhinev meetod Juhitud kujutlused ja muusika – Bonny meetod (The Bonny Method of Guided Imagery and Music, BMGIM). Meetodi looja Helen Lindquist Bonny idee on lihtne, kuid üllatav: ava end muusikale ja see viib sind enesest kõrgemale.

BMGIM on eneseavamise meetod, milles spetsiaalselt koostatud klassikalise muusika programme kasutatakse kujutluste esiletoomiseks. Meetod hõlmab muusika kuulamist avardatud teadvuse seisundis, lubades kujutlustel tulla teadvusesse ja jagada neid terapeudiga. BMGIM-i teeb unikaalseks interaktsioon kuulaja, muusika ja terapeudi vahel. Tegemist on tervikliku protsessiga, mis lubab kliendil siseneda oma rikkasse sisemisse kujutlustemaailma, et uurida kõike seda, mida ta oli, on või võiks olla. Teraapia käigus tekkivaid kujutlusi saab kogeda korraga mitmel tasandil – konkreetsest abstraktseni, personaalsest transpersonaalseni. Protsessi käigus lubatakse esile tulla kõigel, mis hingest väljapääsu otsib.

BMGIM-i seansil on omavahel ühendatud eelvestlus, lõdvestumine, muusika kuulamine, olles dialoogis terapeudiga ning kogetu analüüs, rakendades tavapärase verbaalse tagasiside kõrval ka teisi modaalsusi – näiteks mandala joonistamist, voolimist, poeemi loomist vms. BMGIM-i jaoks on töötatud välja spetsiaalsed muusikaprogrammid. Muusika pärineb nn suurtelt heliloojatelt (Mahler, Brahms, Chopin, Sibelius, Bach, Beethoven, Haydn, Holst, Pärt jpt). Tegemist on süvamuusika parimate šedöövritega, mida iseloomustab etteaimatav struktuur, mitmekesine harmoonia ja meloodia ning suur liikuvus, mis aitab kujutluslikel protsessidel esile tulla ja areneda.

BMGIM-i positiivne efekt on ilmnenud post-traumaatilise stressi, depressiooni, seksuaalse väärkasutuse, sõltuvushäirete, söömishäirete, dissotsiatiivsete häirete ja autismi puhul. Lisaks eelnimetatutele leiab meetod üha enam rakendust enesearendamisel – eneseteadvuse tõstmisel, suhete edendamisel, elueesmärkide muutmisel, isiksuse erinevate osade integreerimisel jms (Meadows 2002).

BMGIM-i põhimõtted on aluseks kogu retseptiivsele muusikateraapiale ning GIM-teraapia nn modifitseeritud tehnikad leiavad muusikateraapias rakendust väga laialdaselt.

© Alice Pehk 2008